KASV JA ARENG

„Kallis Harperi pere. Kas see on normaalne, et mu beebi, kes on juba 9-kuune, ikka veel ei rooma? Kui ma ta kõhuli panin, hakkas ta nutma. Nii on see olnud tema sünnist saati. Niipea kui ma ta kõhuli panen, hakkab ta nutma ja annab mõista, et ta ei taha kõhuli olla. Mida ma peaksin tegema?“

Kallis ema!

Lapse motoorne areng toimub kindla korra ja regulaarsuse järgi. Kuigi teatud motoorsete tegevuste omandamise vanus võib lapseti erineda (nt mõni laps hakkab varem kõndima ja mõni hiljem), on nende oskuste esinemise järjekord universaalne. See tähendab, et motoorsed oskused arenevad igal lapsel samas järjekorras (nt kõik lapsed peavad enne istumist hoidma püsti oma pead ja kere; kõik lapsed õpivad istuma ja seejärel kõndima jne).

Ainus motoorne oskus, mis pole universaalne ja ei esine igal lapsel, on roomamine. Tegelikult jätab umbes 6% lastest selle etapi lihtsalt vahele ja kasutab roomamise asemel muid meetodeid – rullimist, kõhule toetumist, isegi tagumikuga roomamist (tuntud kui ahvide roomamine).

Seega, kui sinu üheksakuune laps ikka veel ei rooma, pole vaja muretseda ega sellist liikumist jõuga peale suruda. Võimalik, et see etapp algab peagi (enamasti toimub see 7. ja 9. kuu vahel) või jätab ta selle lihtsalt vahele. Oluline on aga jälgida, et lapse motoorne areng oleks õige ja eakohane.

Seda saab kindlaks teha lastearsti põhjaliku läbivaatusega.

Sel perioodil on eelkõige oluline, et laps oskaks omal moel oma keskkonda uurida ja et see tugevdaks keha kõndimiseks.

Üldiselt peaks beebi suutma üheksandaks kuuks täiesti iseseisvalt ja ilma toeta istuda.

Võimalik, et aeg-ajalt kaotab ta tasakaalu, kuid ta peaks suutma end kätele toetudes tasakaalustada.

Samuti hakkavad lapsed selles vanuses kasutama oma jalgu ja põlvi, tegema hüplevaid liigutusi, mis on ettevalmistav tegevus roomamiseks ja püstitõusmiseks ning lõpuks kõndimiseks.

„Kallis Harperi pere. Kas saad aidata mind ühe probleemi lahendamisel – kui beebi magab ühel küljel, kas see võib talle pähe mõlgi tekitada? Panen oma poisi kõhuli magama, aga ta on juba suur ja keerab end ise ringi, nii et ta tahab sageli selili magada. Kas ma peaksin muretsema ja kuulama teisi emasid, kes ütlevad, et pea võib lamedaks minna?“

Kallis ema!

Vaevalt saab beebi pea magamisasendist lamedaks minna, eriti tänapäeval, mil me kõik oleme beebi elus võimalikult kaua kohal ning jälgime täiel määral tema kasvu ja arengut.

Probleem võib tekkida ainult siis, kui beebil on „pehmed“ luud (nohu), mille iga lastearst ära tunneb.

Pead lihtsalt viima oma last aeg-ajalt arsti juurde, kus ta on asjatundliku järelevalve all, ja sa ei pea muretsema.

Mis puudutab magamisasendit, siis beebid valivad kiiresti endale sobiva asendi ja meie oleme neile toeks.

„Kallis Harperi perekond! Mu poeg on 4-aastane ja ta ei häälda ikka veel väga hästi sõnu. Viimasel ajal on ta varasemast rohkem sõnu ümber pööranud. Huvitav, kas põhjuseks on armukadedus, kuna meie peres on veel üks laps – minu õe laps. Ma arvan, et see võib olla tema viis meie tähelepanu tõmmata?“

Kallis ema!

Igasugune muutus lapse käitumises nõuab põhjuse uurimist. Mõnikord võib abi olla asjaolude jälgimisest, mis lapse käitumist muudavad või sellele eelnevad (mida kellele ja kuidas öeldi, kes oli veel kohal jne).

Et teha kindlaks, kas tegemist on tõepoolest armukadedusega, pööra tähelepanu sellele, kas kõne muutus toimub ainult olukordades, mil teine ​​beebi on kohal või kui keegi räägib teisest beebist.

Milline on pereliikmete reaktsioon beebi juuresolekul (Kas ta on tähelepanuta jäetud? Kas ta tunneb end tähelepanuta jäetuna?) ja millised on tema keskkonnast tulevad reaktsioonid tema käitumisele sellistes olukordades.

Kui leiad, et see käitumine oleneb asukohast (esineb ainult sellistel asjaoludel), on tõenäoliselt tegemist regressiivse käitumisega, mis ilmneb reaktsioonina lapse varasema positsiooni kaotamisele ja täiskasvanutelt saadud tähelepanu kadumisele.

Need reaktsioonid on aga selles vanuses laste (ja isegi vanemate laste) puhul üsna tavalised ja normaalsed.

Oluline on anda talle piisavalt aega uue olukorraga kohanemiseks, kus ta peab täiskasvanute tähelepanu beebiga jagama, ja anda talle pidevalt teada, kui tähtis ta kõigile on ja et tema koht peres ei ole ohus.

Regressiivne käitumine kestab tavaliselt vaid mõnda aega ja tõmbub tagasi, kui laps saab tagasi oma turvatunde ja oma positsiooni stabiilsuse.

Siiski on oluline, et sellist käitumist ei soodustataks lapsele nendes olukordades erilise tähelepanu pööramisega, vaid pigem tuleks anda märku, et tema positsioon on turvaline (armastad teda, ta on oluline jne) muudel asjaoludel (kui ta käitub nagu tavaliselt).

Samuti on väga oluline, et sa ei kritiseeriks teda kunagi regressiivse käitumise pärast, vaid rõhutaksid vanemaks nõbuks olemise eeliseid (nt ta on suur poiss ja suudab teha palju asju, mida väikesed beebid ei suuda).

Kui aga leiad, et tegemist ei ole kohaspetsiifilise käitumisega, oleks kindlasti kasulik (ja vajalik) pöörduda kõnespetsialisti poole, et selgitada välja kõige tõhusamad viisid kõneraskuste ületamiseks.